Tolm
Tolm on väikesed õhus heljuvad tahke aine osakesed.
Piibel
[muuda]- Psalmid 18:43
- Ja kus iganes teid vastu ei võeta ega kuulata teie sõnu, sellest majast või linnast minge välja ja raputage maha selle koha tolm oma jalgadelt!
Matteuse evangeelium 10:14; vt ka: Mk 6:11 ja Lk 9:5.
Proosa
[muuda]- Caesari hobuse kapjade alt tõusvas tolmupilves pole tähtis iga üksik tolmukübe; pole kuigi tähtis ka peegelduv valgusekiir, mis sähvib läbi lilla tuulekeerise imperaatori helkivalt kuldkiivrilt. Caesar tõstab tolmu üles... Tolm — ja Caesar.
- Aleksandr Grin, "Sädelev maailm", tlk M. Käbrik, Tallinn: Eesti Raamat, 1972, lk 10
- Elu - jah, see tähendas ju seda, et tema oli olemas ja Lucy oli olemas, ja peale selle veel nii umbes kahe ja kolme miljoni vahel elanikke Norras, nagu öeldakse - ja maakeral üldse - jah, seda oli ta igatahes teadnud siis, kui ta keskkooli lõpueksameid tegi. Võis jääda merehaigeks mõeldes, kui palju neid on saanud tolmuks tolmus, ja kui palju neid veel tuleb, et siin vähehaaval märatseda, kuni maakera elamiskõlbmatuks muutub.
- Sigrid Undset, "Gymnadenia", tlk Elvi Lumet, 2003, lk 148
- Selle aja sees kolistas Anna kambris ja rehetoas, sealgi tolmas nii, nagu tehtaks kütist. Põrandariided viskas uksest välja õue ja käsutas meid nagu ema:
- "Poisid, kloppige need õige puhtaks!"
- Meie siis ka kloppisime, nii et suu ja silmad läksid tolmu täis. (lk 9)
- Jüri Parijõgi "Koduseid talitusi tegemas", lk 7-13, rmt: "Kui isa kinkis raamatuid", 3. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981
- Määratule hulgale naistest on saanud osaks lõputult korduv võitlus, mis iial võitu ei too. Parimalgi juhul pole see kunagi lõplik. Vähe on ülesandeid, mis sarnaneksid rohkem Sisyphose karistusele kui majapidamistööd. Päev päeva järel tuleb nõusid pesta, tolmu pühkida, riideid nõeluda, mis kõik homme taas määrdunud, tolmune ja rebenenud.
- Simone de Beauvoir, "Teine sugupool", ptk "Abielu", tlk Anu Tõnnov ja Mare Mauer, 1997, lk 307
- Tee tolmas koledasti. Olime kirsid paberiga kinni katnud, see oli muidugi mõistlik tegu. Aga iseennast me ei saanud ju kinni katta! Kui autod mööda sõitsid, tõusis nende tagant paks tolmupilv ja kogu see tolm vajus meile peale. See oli ebameeldiv ning ma ütlesin:
- "Küll aga tolmab!"
- Kuid sellepeale küsis Lasse, miks ma just nii ütlesin ja miks ma näiteks ei ütelnud "küll aga paistab päike" või "küll aga linnud laulavad". Kes on öelnud, et meeldima peab just päikesepaiste ja mitte teetolm? Siis me otsustasime, et hakkame siitpeale teetolmu meeldivaks pidama. Kui järgmine auto mööda sõitis ja kogu tolm meile peale vajus, nn et me vaevalt veel üksteist nägime, ütles Lasse:
- "Küll täna tolmab hästi!"
- Ja Britta ütles:
- "Jaa, küll on vahva, et see tee nii hästi tolmab!"
- Bosse aga lausus:
- "Peaks ta siiski veel natuke rohkem tolmama!"
- Seda ei tulnud tal kaua oodata, tõesõna. Mööda sõitis üks suur veoauto ja ma poleks osanud arvatagi, et nii palju tolmu võib üldse olemas olla, kui selle auto tagant tõusis. Küllap just niisugune oli ka see pilvesammas, mida Juudamaa lapsed kõrbes nägid, arvan ma. Anna seisis keset kõige paksemat tolmu, tõstis käed üles ja ütles:
- "Küll on suurepärane tolm, lihtsalt suurepärane!"
- Kuid siis tuli talle köha peale ja ta ei öelnud rohkem midagi. Kui tolm veidi hajus, vaatasime üksteisele otsa — olime pealaest jalatallani üleni mustjashallid. Britta nuuskas nina ja näitas siis meile rätikut — see oli nuuskamise kohalt täiesti must. Me hakkasime seepeale kõik nina nuuskama ja me kõigi rätikud said mustaks. Ollel polnud endal taskurätti kaasas, tema nuuskas Bosse omasse. Britta ütles, et sealt on raske aru saada, kas Olle ka musta nuuskab, sest Bosse taskurätt oli juba ennegi must.
- Astrid Lindgren, "Bullerby lapsed", tlk Vladimir Beekman, rmt: A. Lindgren, "Jutte", 1989 lk 549-550
- Või nagu rändaja põlgab sirget tolmust maanteed ja sellele eelistab rohtunud metsarada, nii on minulegi ürikute tolmust armsam legendide sinine udu.
- Karl Ristikivi, "Põlev lipp", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1961, lk 7
- Tulnud põõsastest välja, läksid nad edasi, arutades omavahel, et ei oleks pidanud jalga panema uusi kingi, sest ilm oli palav ja tee tolmune paljudest jalakäijatest, kes kõik liikusid ühes ja samas suunas — järve äärde, jahedusse. Nad jõudsid järele tervele lastepesakonnale, kes meelega lohistasid jalgu järel, et rohkem tolmu üles keerutada. Laste rase ema lükkas tühja lapsevankrit ja isa kandis süles täiest kõrist karjuvat väikest. See oli pühapäev.
- Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962, lk 42
- Ent oh seda hämmastust, kõik hajub, kaob, ka nördimus, ükskõik kui valus, kui piinlik. Kõik kaob. Kõik. Ainult mitte tolm. Seda tuleb pidevalt juurde. See on nagu vähk, millega võitlus iialgi ei lõpe. Sa saad lohutuseks uued villased sokid ja jääd edasi otsima oma olemasolu ettearvamatut mõtet.
- Armin Kõomägi, "Reetur", Vikerkaar 3/2018
- Tolm tantsiskles nagu ähmane särapärg ümber ta pisut liikuva pea, mustad kübemed õlgkuldses valguses, nähtamatu tahke aine otsekui nööpnõelaaugud tahke värvi pinnas. Roland hakkas rääkima ning kui Maud pöördus läbi vikerkaare, liikus kahvatu nahk läbi eri värvi valgusviirgude.
- A. S. Byatt, "Lumm", tlk Krista Kaer, 2013, lk 167
Luule
[muuda]- Luis de Góngora, "Sonett", tlk Jüri Talvet, "Maailmakirjanduse lugemik", Tallinn: Koolibri, 1993, lk 266
Võib-olla, peitub mus päike.
Võib-olla ka kaks või kolm.
Kuid suhu mul kasvab sammal
ja juukseisse kuhjub tolm.
- Heiti Talvik, "Magaja" kogust "Kohtupäev" (1937)
- Betti Alver, "* Selle ilma igav kainus" (1936)
Nägin maid ma, mis järvetud, jõetud,
tolm ja põrm, muud ei olegi,
inimlapsi, kes mullast on võetud,
kus kulda polegi.
- Ellen Niit, "Ma arvasin" (1958)
- oma asemele tagasi
Õhtute mägikollane tolm.
Õhtute kadukollane tolm.
Õhtute heledalt elukollane tolm.
Eelõhtute ägenev tolm.
Teostumisõhtute sädelev tolm.
Järelõhtute värelev tolm.
Jumekalt kumendav tolm teeb õhtute sumeda nukruse
talumatult kindlaks ja kauniks.
- Artur Alliksaar, "Õhtute kollane tolm", rmt: "Olematus võiks ju ka olemata olla", 1968, lk 68-69
Draama
[muuda]MIIKAEL:
Ma otsin tolmu,
mis Kainist saadik on segunenud
kõigi mõrtsukate tolmu ja ootab.
Võib-olla sai temast vahepeal lind —
siis jälle mõrtsukas.
Võib-olla said temast tuudaimimarjad,
mille eest Raahel loovutas ühe öö Leale —
võib-olla on ta piiranud Sammaeli vihkamise hingust —
Mõelda ainult,
et see tolm puutus võib-olla Lurja palveraamatut,
kui see oli peidus,
kuni tähed raamatus kiirgasid tuld —
mõelda ainult —
Oi, mis tolmu toon mina oma kingadega sinu kotta!
Võtab kingad jalast.
- Nelly Sachs, "Eeli", tlk Jaan Kaplinski, LR 52/1971, lk 17
Kirjandus
[muuda]- Ilmar Sikemäe, "Tolm" 1955, Looming nr 3
- Betti Alver, "Tolm ja tuli" 1936
- Jaan Kaplinski, "Tolmust ja värvidest" 1967
